Vaiatu küla areng enne mõisa teket
Rüüsteretked ja Vaiatu esmamainimine 13. sajandi algul
Oli külm talv, kui rüüsteretk 1210. aastal Vaigasse toimus. Ristisõdijate hulgast kiiremad liivlased ja lätlased liikusid maakonda rüüstades Vaigasse ja said kokku Somelinde linnuse juures jaanuaris 1212. Kohapeal peatuti kolm päeva. Linnuse kohta on säilinud ainult kirjalikud ülestähendused. Hoone tõenäoline asukoht oli Vaiatus Salgu väljal. Oletatakse sellepärast, et Vaiatu saksapärane nimi “Somel” samastub linnuse Somelinde omaga. Teisi nii sobivaid kohti, kui Vaiatus ei ole.
Sõjakäigul olles rüüstati terved külad, tapeti palju inimesi. Sõjavägi jaotati laiali, et midagi rüüstamata ei jääks. Vangi võeti naisi ja lapsi. Tapeti valimatult kõike. Maainimeste vara rööviti. Röövkäigult naastes suunduti rõõmuga mööda Võrtsjärve Liivimaa poole.
Läti Hendrik oma kroonikas räägib Somelindest, kui kindlustatud kohast ning selle ümber toimuvatest võitlustest eestlaste ja ristiusutoojate vahel.
Polnud meie rahva elu sugugi kerge nagu kõigis teisteski selle aja Eesti piirkondades. Looduslikult pole siinkandis suuri mägesid ega tohutuid metsi kuhu rahvas oleks saanud sõdijate eest varjuda.. Aga Vaiatu asub kauni Vooremaa põhjapiiril. Pärast rüüstamisi ehitati asundus jälle üles ja aegade jooksul on seal külaelu vastu pidanud, kasvanud ja kandnud edasi ühtsusetunnet, mis ühendab kõiki külaelanikke.
Eestlaste vaimuelu ja ristiusu tulek
Siinmail pidid toimuma suuremad lahingud, kuna Vaiatu asub Torma külje all ja Torma omakorda Virumaa piiril. Põhjast tulid taanlased, kes võistlesid ordurüütlitega. Nendel käis “võistlus” kumb suudab rahvale ennem ristiusu peale sundida. Nende võistluste pärast kannatas isegi ristida lasknud rahvas. On teada, et poodi üles üks vallavanem kes ristiti vastaspoole poolt. Pärast Tartu rahu hakkab siinset ala valitsema piiskop Herman umbes 1224. aasta augusti lõpul.
Vähe on teada tolleaegse eestlaste vaimuelu kohta, küll on aga rohkesti arvamusi ja oletusi. Teada on, et eestlastel oli palju jumalaid, kellele ohverdati. Vähem loomi, aga just riideid ja eelkõige toitu. Neil olid ka pühad hiied ja ohvrikivid–puud. Eestlane oli tollel ajal aus ja truu – heameelne, kuid seda kasutati ka kurjasti ära. Lahingus oli aga maarjamaalane vapper ja karm. Tänu võõrale ikkele kadus palju muistsete eestlaste õilsatest joontest. Pidevad sõjaolukorrad täitsid seni õnneliku südame kibedusega.
Surnutalituse kombed on vaieldavad, kas neid ka põletati – ei tea, aga enamasti maeti metsadesse – ühishaudadesse. Koimulas asub vana kivikalme, mis on tänapäeval muinsuskaitse all. Kuna Vaiatu ei asu Tormast kaugel, said siinsed inimesed jala või hoburakenditega käia kirikus. Kirik on säilinud tänapäevani. Praeguse aja inimesed külastavad vähem kirikut kui tollel ajal.
Ristiusu tuleku ajal oli talupoegadel raske nii siinmail kui mujalgi üle kogu Maarjamaa. Kehtis pärisorjus ja tööle sunniti inimesi kõvasti.
Elu ja olud mõisa ajal
Hakkavad kujunema mõisad
Vaiatu rüütlimõis kuulus Torma-Lohusuu alla. Laurentius Crysov, kellel siinsed alad laenati, rendib maad edasi vendadele Hans ja Andreas Wolff-idele. Seega kuulub vendadele Vaiatu küla ( dokumendis nimetatakse Vaiatut Hof zu Somel ) ja tema alla kuuluva osaga Koimula külast, kokku 18 adramaad (ca 1800 ha ). Osa Koimula külast oli Vaiatu eelmine rentnik Crysow juba ennem ordumeister Vittinghov´ilt laenuks saanud. Osa suurus on 4 adramaad. Samas on mainitud lepingus ka “HOF KATKO” /OOKATKU/, TONYRFER /TÕIKVERE/, CODIMA /KODISMAA/, CANDEKALL /KANTKÜLA/ ja SAT YAL /SADALA/. Need on külad, mis asuvad Vaiatu kõrval. Lepingus olevate külade järgi on alust arvata, et Vaiatu mõis oli üsna suur.
18. juuli 1402. a. laenab Põltsamaa lossihärra ( ordumeister ) Conrad von Vitinghof Laurendius Crysow´ile Nagkitu ja Somel´i külad. Selle lepingu ladinakeelne algupärand on säilinud. Leping algab nii:” Meje ,vend Conrad von Vitinghof, Saksa hospidali ja Jeruusalema püha Maria Vendade ordu Meister Liivimaal jne. tunnistame siis avalikult, et meie ühes oma kaasvalitsejate täieliku nõu ja nõusolekuga jne. laename ustavale Laurentius Crysow`ile, teisiti nimetatud Steenhover`ile ja tema seaduslikkudele pärijatele, käesoleva ettenäitajale ühe küla, nimega Wagkitu ühes külaga Somele, ühes kõigi, nende küladega kaasaskäivate õigustega, vaijaga, kasudega, suurte ja väikeste juurde kuuluvatega, mitte midagi väljaarvatud jne. et ta neid igaveseteks aegadeks vabalt, laenuõiguste kohaselt võiks omada, enese käes hoida, meie ja kõigi meie omadena ees vabalt ja rahulikult. Selle tähiseks ja igaveseks kindlustamiseks oleme meie oma pitseri siia külge riputanud. Antud Põltsamaa lossis ehk majas aastal 1402, Teisipäeval enne Maria Magdalenat.”
Kuid sellel ajahetkel Vaiatus veel mõisat ei olnud. Kindlalt toimub aga Vaiatu esmamainimine. Hiljem umbes aastal 1412. hakatakse Somelit mõisaks nimetama. Rahvasuus on Somel ikka Vaiatu.
Väike külake – erinevad ajad, erinevad usundid, erinevad valitsejad Eestimaal
Torma asub siit ainult 3-4 km kaugusel ja ta oli vanal ajal küllaltki mõjukas kihelkond. Ka Vaiatu mõis kuulus Torma kihelkonna alla. Tormas oli kirik olemas arvatavasti juba 14. saj. algul. Katoliku usu ajast ei leidu midagi Torma kiriku kohta. Teada on, et siis valitses vaimupimedus, ristiusk ja paganausk. Oli palju nõidumist. Elu oli väga raske – ränk maksukoorem, jne. Loodeti parema elu poole. Räägiti isegi orjade müümisest ja vahetamisest. Tulid sõjad ja Maarjamaa sattus usupuhastuse keerisesse. 1523.aasta – usupuhastuse reformatsiooni algus siinmail. 16. saj. keskel oli arvatavasti juba usupuhastus läbi viidud.
1558.a. jaanuaris tulid vene väed lahinguga. Kuna rünnati Laiuse ordulinnust ja kroonik J.Hiiemets oletas, et ka Torma sai selle sõjakäigu ajal kannatada – ei saa ka kahe sõjakolde vahel asuv Vaiatu ju täiesti puhtalt pääseda. Ordu ei avaldanud ju eriti tugevat vastupanu. Tapeti umbes 400 talupoega, noori ja vanu ( s.h. ~250 last ). Põletati palju maju ja lossi juures asuv väike alev.
Tasub ära mainida, et sellel aastal oli kuum ja põuane suvi. Oli palju tulekahjusid. Sellel aastal algab Liivi sõda, venelased tungivad Eestimaale. 05. augustil 1558. a. loovutati Laiuse loss venelastele. Laiuse ordulinnuse nüüdsed varemed asuvad Vaiatust ~ 8-9 km kaugusel. Nii kui linnust piirati ja ümberkaudseid asulaid rüüstati jäi ka Vaiatu venelaste ohvriks.
Liivi sõda toimus aastatel 1558 – 1582. Sõja lõppedes jagati maa mitme riigi vahel – Rootsi, Poola, Vene, Taani. Laiuse ordulinnus läks aga poolakate kätte. Enne seda olid seal olnud venelased. Ordulinnus oli poolakate käes kuni aastani1622. Aastal 1559 üritatakse taas linnust vallutada, aga plaan luhtub. Kuna 1584.aastal sureb Ivan IV, siis satuvad siinsed alad samuti Poola võimu alla. Laiuse loss pidi kaitsma end Venemaa ja Rootsi eest. Lossi korrastati ja varustati relvadega. Lossil oli neli “folwark´i” e. kuninglikku mõisat.
I Folwark–Laiuse mõis. Selle mõisa külad jagunesid kaheks vakuks (kupjaskonnaks):
– esimene – vaku-kubjas Made´i ( Tähkverest ), kelle alla kuulusid Tähkvere, Vaiatu, Koimula, Palupere, Kantküla, Kodismaa, Leedi, Kilbavere, Sadala ja Ookatku külad.
II Folwark– Roela ehk Voore ( lossist 2 penikoormat)
III Folwark– Mustvee ( lossist 4 penikoormat )
IV Folwark– Jõgeva ( lossist 2 penikoormat )
Rootsi aeg ja elu siinmail
Rootsimaal tuli võimule uus kuningas -Gustav Adolf. Tema sooviks oli enda alla saada terve Liivimaa. Gustav Adolf vallutas Riia ja peagi langes ka Tartu. Torma kihelkonnas algas “vana hea rootsiaeg”. Rootsi aeg jääb vahemikku 21.juuni 1661 – Kärde rahuni. Enne seda toimub veel Poola-Rootsi sõda. 20. oktoobril 1600 vallutavad rootslased lossi. Kuigi sõda käib Vaiatust mitte eriti kaugel, jääb Vaiatu seekord puutumatuks. Umbes aasta hiljem vallutavad poolakad taas lossi tagasi. Vaiatu satub Rootsi võimu alla, kui 05.jaanuaril 1622. aastal Rootsi väed alistavad Liivimaa. Kindlad andmed lahingute kohta puuduvad, kuid arvan, et mitte, sest koos Laiuse alistumisega alistub ka Laiuse alla kuuluv Vaiatu. Vaiatu kuulumist Laiuse alla tõestab ka see, et Liivimaa kindral-kuberneri 3. revisjoni raamatus on nimetatud, et Laiuse lossi alla kuulub ka “Somel Hoff” ( Vaiatu mõis ) jne. Rootsi aja algul tuuakse palju rahvast kaugemalt siia – nagu Ingerimaalt, Soomest. See on üks põhjusi miks rahvaarv tõusis. Kuid ega rahvaarv kaua kõrge püsi. Ränki üleelamisi saabub siiamaile rohkesti. Aastal 1600.-1601. tabab Eestit ja Liivimaad eriti ränk näljahäda. Rootsi ajal aga omakorda paraneb paljude talupoegade elu. Samas on ka neid, kes ütlevad, et elu oli hea ka Poola ajal. Jällegi on Vaiatus uus omanik. 1624. a. on aadlikele antud omanduses Vaiatu mõis ( Somell ), Võidivere ( Weitifer ) ja Vaiatu küla.
1687 aastal maksis Vaiatu mõis Torma kirikule 4 tündrit maksu. 1688. a Rootsi revisjoni raamatu järgi õpetaja sissetulek järgmine:
Somel“ 2 tünnirukid,2 otre, peale selle köstrile vakk vilja.
Peale Liivi ja Poola-Rootsi sõda ( kokku üle 50 aasta )1638. a. on külad tühjad, põllud “metsunud”. ( See on J. Kõpp´u väljend ) nt. Vaiatus elab 3 peret + 1 vabadik/. Kõik ei olnud sugugi täiuslik. Talupoegadel oli kitsendatud liikumisvabadus. Ühe mõisa piirkonnast teise asumine, samuti ka ajutiselt, oli võimalik ainult mõisapidaja või –valitseja loal. Huvitav oli ka see, et teede korrashoid lasus talunike õlgadel. Sõda tegi oma töö. Põllud haigutasid tühjusest. Nälg ja sõjad olid laastanud jällegi seda väikest külakest. Kadunud oli endine jutukõmin ja põllu mühin…
Elu pärast Rootsiaega ja Põhjasõja tulek
1684.aastast hakati juba rohkem leeris käima. Tasapisi kosus rahvaarv. Aastatel 1695-1697 oli ränk viljaikaldus ja nälg. Jaanipäevast mihklipäevani sadas alatasa vihma, rukki lõikusega saadi teha algust alles augustikuu lõpul. Külm hävitas teravilja, talivili jäi sügisel seemne puudusel suurelt osalt külvamata. Järgnevatel aastatel ei olnud olukord ka parem. Aasta 1696-1697 talvel möllas loomakatk. See hävitas majapidamistes suurema osa loomi. 1696. aasta lõpul avanes võimalus vähestel põllupidajatel külvata rukist täies ulatuses. Põlde rikuvad talvel sügav lumi ja kauakestev käre pakane ning suvel maad laastav suurvesi. Kadus seemne tagasisaamise lootus.
Elanikkond oli äärmiselt täbaras olukorras. Paljud olid nälga surnud ja paljud näljahädas end ülespoonud, pannes käe külge endale või lähedastele. 1000 perekonda oli üle piiri pagenud ja seal kus veel midagi leidus, oli ära rüüstatud. Vaiatus suri veerand külaelanikest, kes maetakse ühishauda. Ei ole nimetatud surnute nimesid, vaid ainult Vaiatu kalmu maetute arv. Teadmata on ka kalmu täpne asukoht. Rahvaarvu vähendas ja koolitöö hävitas 1700. aastal algav Põhjasõda. Järjekordsel sõjal olid jällegi laastavad ja hävitavad tagajärjed. Enne sõda oli olukord enamvähem rahuldav. Tormas oli pastoriks Andreas Rudelius 1699. aastal ja Vaiatu mõisas valitses Amtman Johan Matson.
Kolmandal kevadpühal, 12. aprillil 1699. aastal suri kihelkonna vanim talupoeg Kollipaa Jaan, Vaiatu mõisa mölder, kes oli üle elanud kuus kuningat ja nüüd Karl XII ajal oma elupäevad lõpetas! Ei näinud ega kuulnud enam. Siiski kolm nädalat enne surma läks Jaan omal jalal Torma kirikusse armulauale.
See lugu tõestab veelkord oletusi, et Vaiatu rahvas käis ikkagi Torma kirikusse. Aastal 1700 oli Vaiatus postijaam ja kõrts. Kõrtse oli tol ajal rohkesti. Küladesse tekkisid kõrtsid, kus talumehed oma vähestest kopikatest võisid lahti saada. Kõrtsmikud olid lugupeetud mehed.
1701. a. oli Vaiatus Someli valitsejaks rittmeister Heinrich Hastfer. Samal aastal talvitub Karl XII oma vägedega Laiusel. Täpsemalt Laiuse linnuses.Karl on ka mitme talupoja ristiisaks ja on ka teada, et kui väed lahkusid siis mõne aja pärast oli külas laste sündivus märgatavalt tõusnud!!! Kuid ega sõda ei peatu, vaid käib edasi. Aastatel 1701-1702 oli Põhjasõja aegne nälg ja katk. 1710-1712 aga suur katk. Seda suurt katku nimetati ka “Idamaa katkuks”. Levisid mitmed surmavad haigused nagu näiteks muhukatk, tüüfusi, nfluentsa, rõuged, kõhutõbi. Võeti appi ka ettevaatusabinõusid nt. nakatanud inimesed ei tohtinud üldse lävida tervete inimestega. Sõnakuulmatuid karistati surmaga. Hoiatuseks seati üles mõned poomisvõllad.
Paljud pastorid põgenesid idast tulevate venelaste eest. Tulidki venelased laastades kirikuid ja mõisaid. Põletati Laiuse loss.See võis olla ka liialdus aga vastuväitvad andmed puuduvad. Paljud talupojad pagesid mõisatest ja külad jäid valdavalt tühjaks. Pagemise ja ärakargamise põhjusi tavaliselt ei nimetatud. Mõnikord võis järeldada, et pagemiseks oli andnud tõuke perekondlikud olud, teinekord aga süütegu, mille eest oli oodata karistust. Aja möödudes naasesid siiski paljud tagasi. Sõda jätkus ja kestis aastani 1721…
Rahvasuu aga räägib, et vanade teadete järgi olnud Põhjasõja ajal Vaiatu mõisa väljal kivituulik, mis justkui oleks olnud Laiuse lossi kindlustatud eelpost. Samas aga jällegi, et sama sõja ajal lastud Kärde mäelt Laiuse loss puruks. Rahvas peitis hoolega oma varandust ja läinud sajandilgi otsiti seda igalt poolt.
Talurahva elus oli 13.-16. saj. eraldatud omaette ajajärguks. See oli Eestile omaste joontega feodaalkorra – läänesüsteemi, talurahva pärisorjuse ja mõisamajandamise väljakujunemise aeg. Sellist väljakujunemist Jüriöö ülestõusust kuni 15. saj. lõpuni iseloomustavad mõisate kasv, nende seostumine välisturuga, talurahva jätkuv pärisorjastamine. 15. sajandil hakkasid mõisad kujunema teoorjuslikeks suurmajapidamisteks. Teorendi osatähtsus üha kasvas.
Sõjajärgsed aastad
Pärast sõda, rahuaastatel, parenes üldine olukord kiiresti. Kasvas ka rahvaarv. Maa oli venelaste ikke all. 1726. aastal oli Vaiatus valitsemas oberleitnant Johan Reicher. Taoli tegev ka Torma kirikus. Kirikutega oli lugu eriti täbar. Torma kirik oli lagunemas. Samal aastal määrati Torma kiriku eestseisjateks M. J. Tolcks Padefestist ja A. F. von Hagenmeister Kõnnust. Aastal 1740 pakuti esmakordselt kohta ka Vaiatu mõisa omanik Reicher´ile. Mõisnikud ei suutnud aga ehitajatele tasuda, et kirikut taastada. 1730. aastal puhkes Kõnnu Hagemeister´i ja Vaiatu Reicher´i vahel tüli Torma kirikus asuvate matusepaikade pärast. Hagemeister seletab, et Kõnnu oli vahetuse teel Maxor Baron Heinrich Hastfer´i omanduseks saanud. Hiljem oli üks Hastferitest ostnud von Lohde´lt Vaiatu ja müünud Kõnnu Stormkranz´ile, Vaiatu Reicher tahtis nimelt Kõnnu mõisa järele kuuluvat matusepaika omale saada ( muidugi oli jutt kiriku sees, altari ees asuvatest matusepaikadest ). Endine Vaiatu omanik Lohde olla kõne all oleva matusepaiga omal kulul korda saanud.
Katariina II keelas kirikutesse matmise. 1773-1775 asutati Torma kalmistu. Kalmistul olid eraldi platsid nii sakslastele kui maarahvale. Taaskord tabas maad järjekordne õnnetus, nimelt 1739. aastal on erakordselt külm talv ning hukkus palju inimesi ja kariloomi. 12. veebruar 1746 – mai 1775. a. töötas ja elas Tormas õpetaja Eisen von Schwarzenberg. Mõisates tegutsesid vahelduva eduga koolid. 1746-1749 oli taas loomataud ja aastal 1751 viljaikaldus. Need mõjutasid paljude inimeste niigi rasket elu. Eiseni ajal hakati nõudma ka reforme.
Sellel ajajärgul nimelt aastal 1764 toimus kihelkonnas palju tähtsaid sündmusi, näiteks keisrinna Katariina II läbisõit Tormast ( teel Riiga ), Rääbisel oli uus mõisahärra freimerr Otto Wilhelm von Fersen. Rääbise on veel tänapäevalgi alles ja asub Vaiatust umbes 4 km kaugusel. Tormas oli kirik täiesti lagunenud ja lõpuks saadi asi niikaugele, et 11. aprill 1765. a. sõlmiti leping uue kivikiriku ehitamise asjus. Osapoolteks oli Rääbise mõisas kiriku eestseisja FERSEN ja ehitusmeister APPEL. Someli mõis pidi maksma kirikule 293 rbl. 59 kop. Osamaksu pidid maksma kõik kihelkonna mõisad. Makstava summa suurus sõltus mõisa valduste suurusest. Someli mõis oli 5 adramaad suur. Ehitamisega kaasnes ka õnnetujuhtumeid, hukkus Vaiatu mees Kubbia Ado Jako. Eisen kirjutas tema kohta: “Tännagem ka jumalat Kubbia Ado Jako eest. Se vaene Mees olli siin meje kirriko Tö juures, temma ei hoidnud ennast õigete, kukkus Torni pealt mahha ning piddi halleda viisi surrema. Oh minnu armas Jummal. Sinna ollet sedda suurt nuhtlust meje Kihelkonda peale pannud, meje peame nüüd keik leinama, et üks meje koggedusest on ärra kantud. Meje tahhame, me Jummal Sinno pühha Nimme Auks Sinna Templit Sinno Tenistuseks ehhitada. Sa näitad agga meile sinno vihha läbbi et keik Jummala teenistus ühtegi ei olle kui meje sind süddame poiast, ning Tõe sees ei tahha kummardada. Meje Pattud on siit Sadik Sured olnud, ning kui meeje ümber ei pöra. /—/”.
Aasta hiljem sai Vaiatu 8. veebruaril 1766 endale uue valitseja GERHARD LUDVIG von KRÜDENER. Vaiatus oli kool. Õpetaja palgaks oli prii söök pluss poolteist rubla kuus. Koolis käis 16 last. Aasta enne seda oli Vaiatu koolis 15 last ja mõisahärraks Gotthard Johann von Knorring.
Nagu eelnevalt ja tulevikuski, on selgelt näha, et omanikud Vaiatus vahetusid äärmiselt tihti. Selline olukord avaldus tegelikult üle kogu Eestimaal paiknevates mõisates. Kui mõisates üldse rääkida, siis oli asi üpris keeruline. Nimelt esines palju eritüüpi mõisaid. Nagu era-, rüütelkonna-, linna-, kiriku- ja kroonumõisaid. Põhjusi miks omanikud nii kiiresti vahetusid oli palju. Üheks selliseks võib lugeda kindlasti mõisate riigistamist Rootsi ajal, kus mõis läks mõisniku käest riigile. Hiljem riigilt tagasi saades läks mõis juba uue omaniku kätte jne. Samuti toimus ka maade pantimine ja rentimine. Mõisad ise muutusid samuti spekulatsiooniobjektiks – kiiresti tõusid nende hinnad ning vahetusid nende omanikud. Samuti oli “võimumeeste” vahetus tingitud ka sellest, et tihti pankrotistusid mõisad. Vahel ka võeti mõisaid ära laenude katteks. Jällegi oli feodaalüksus endale uue omaniku saanud.
Olukord külas 18. saj. lõpupoole
Mõisates tegutsesid koolid, elati ju rahuaastatel. Umbes samal ajal ehitati Vaiatu klassitsistlikus stiilis mõisahoone. Mõisaansamblist üks ilusamaid ümbruskonnas. Vaadeldavas ajajärgus kaotas küla valdade asutamise tõttu haldusfunktsiooni. Küla oli ainult asustus- ja majandusüksus. Talude põllud ja heinamaad olid küll jaotatud perede vahel, kuid paiknesid külade ühismaadel. Kohati olid kasutusel ühisheinamaad. Karjamaa ja mets olid kõikjal ühiskasutuses. Küla pidi kandma hoolt ka töövõimetute ja tuleõnnetuse läbi kannatanud külakondsete eest. Külakogukonna eesotsas oli külavanem. Tal olid ka teatud politseilised kohustused. Õigusemõistjaks oli vallakohus. Valla kohtumehed andsid ametivande. Edaspidi arenesid välja vilja laenamiseks magasiaidad ja vaeste hoolekanne (vaestemajad), kus ülalpidamine toimus valla kulul.
Suhe mõisa ja mõisasakstega oli pärisorisel talupojal enam kui halb. Mõis oli maksunõudja ja tööga kurnaja. Mõisast sai ka “maksuta” peksa, mis ei tekitanud üksnes valu, vaid alandas ka hingeliselt. Pärisorja osteti, müüdi, vahetati isegi koerte vastu jne. Mõisavara võtmist ei peetud patuks. Tuli ette ka rängemaid sündmusi. Näiteks leiti 1698.aasta augustis Tõikvere mõisaomanik O. D. von Wrangell mõrvatuna. Uurimine ei selgitanud välja süüdlasi.
1785. aastal oli Somelis 20 talu 229 hingega. ( 102 M + 127 N ), “Mellaja” karjamõis, vesiveski ja tellisetööstus. Mõisa omanik oli von Kymmel. Vaiatu koolis oli 13 last – 5 poissi ja 8 tüdrukut. 1786. aastal leitakse, et vana koolimaja on kõlbmatu, tarvis ehitada uus – ahju ja korstnaga. Mardipäevaks olgu valmis. Õpetaja Jaani Toomas oli tubli mees, sai 6 vakka rukkid, 3 vakka otra, pool vakka herneid, pool siga, 8 rubla ja soola õpetamise eest. Muuks tööks teda ei kasutatud. Koolis ainult 8 õpilast. Koolis oli isegi kapp, kus lapsed võivad raamatuid võtta ja tarvitada. Paljud õpilased saavad kodus õpet.
Tormasse tuleb 1775. aastal uus pastor Aswerus ja mõis maksab talle ametipalgaks neli tündrit rukist ja kaks tündrit otra. Peale selle veel köstrile vakk vilja. Eelmine pastor Tormas Eisen Schwarzenberg oli tulihingeline pärisorjuse vastu võitleja. Ka keisrinna Katariina II oli küll Eiseni plaanidega küllaltki päri, kuid isegi tal oli neid võimatu teostada.
Talupoegade elu halveneb raskemaks ja maksud suurenevad. Tol ajal esines ka laste tapmist ja pastor Eisen kirjutas sellest järgmiselt: “ Teje teate kül kuida igga aasta mitte korda teile Restoli peält kuulutatakse, ja Üllematte kässö peäle kinnitatakse, et need Naeste Rahwas kes parrago Jummal oma Hora Jahtide läbbi on käima peale sanud, et nemmad sedda polegi ei pea Sallama egga ärrasalgama waid üllestunnistama. Agga kes ennast ärrapeitwad ning warjule Sallaja Paika kipuwad omma Hora Last ilmale saatma ning sedda pärrast ärrahukkawad ehk ärratapawad. /—/ Need Perremehed ja Perre Naesed kelle juures nisuggused Sallajad Portikud ellawad peawad hästi nende Teud tähhele pannema, ning kui nemmad ennem selget ei olle sedda tähhendama, et see hirmus Lapse Tappus saaks ärra kautud. .
Kõlbeliste eksimuste eest olid rängad karistused. Talupoegade majanduslik olukord oli keskmine. Mõisnikud pidasid hoogsat kontrolli olukorra üle, et vältida orjade nälgasuremist. Vajadusel pidid mõisnikud leiba andma ka oma alamatele. Kui oli näiteks kevadel talupoegadel viljapuudus andis feodaal talle laenuks, et see sügisel lõikuse ajal mitmekordselt tagasi nõuda. Talupojad ei tohtinud ilma mõisa loata püssigi pidada.
Pidutsemiseks on eestlane alati põhjuse leidnud. Nimelt juba Rootsi ajal kurdeti, et talurahvas liiga palju juua armastab. Loomulikult olid eranditeks pulmad ja muud pidustused.
Et liigset alkoholi tarbimist vältida anti välja rida määrusi, mis pidid joomist piirama.
Keelatakse pulmade pidamine laupäeviti ja pühapäeviti, et neid kallid päevi mitte prassimiste ja joomise läbi teatada.
19. saj algus Vaiatus ja mujal
1803. aastal peab õpetaja ametit KOOLI MARI, kes oli eelmise koolmeistri lesk. Ta täitis oma kohustusi “Truilt ja õiglaselt”. Ta oli 57 aastat vana ja alates 1790. a. ametis. Palka sai 6 vakka rukkeid, 5 vakka kaeru ja 4 külimittu soola aastas.
1805. a. läks mõis Kymmelilt Gustav Adolf Rosenkampfile, siis paruniproua Schoultzile ( sünd. Lezzano ). 1912 mõis panditakse ja loovutatakse. K. A. von Engelile.
Aastal 1806 oli Vaiatu mõisal karjamõis Mellaja. Järgnevas loetelus mõisa külad koos taluperemeestega.
I KOIMULA KÜLA talud: Elia Abram, Mihkli Kustav,Hanso Andres, Maddyse Kustav
II VAIATU KÜLA talud: Jüri Hans, Juhani Jaan, Juhani Jüri, Mihkli Hans, Hanso Jüri, Lewuski Jüri,Ado Hans
III WÕDIWERE KÜLA talud: Hindreko Jürri, Jakobi Jaan, Andrese Widrik, Jürri Juhani, Tenno Jaan, Jürri Mihkel, Juhani Juhan, Hindreko Tennis, Pepo Josep.
Waiatu alla kuulub peale nende ka üksiktalusid: Wägo-Raja Hindrebe Mart, Tihheda Andres, Pallaswere Jürri, Okatko Raja kõrgkalda.
Nimetatakse ka Wissako ja Wissusi üksiktalusi ( neis aga pole nähtavasti elanikke ).
Waiatu mõisale kuulus ka Tiheda küla. Enne olid seal mõned “Pobollid” aga nüüd elavat seal venelased. 1785. aasta järgi oli Vaiatu kool ühes mõisahoones, kuid kahe aasta eest viidi ta ühte väiksesse sauna Võdivere külasse. Kooliõpetaja teenistus oli olematu. 1804 oli Vaiatu koolis 15 last. 1807 oli Vaiatu koolis 15 last ( 7 + 8 ) 1809 oli Vaiatu koolimaja halb ja arvatavasti asub ta ikka veel saunas. Someli koolis aastal 1810 ei olegi koolmeistrit. Kooli Mari oli nähtavasti surnud, koolimaja oli lagunenud. 1815. a. oli Vaiatus õpilasi 12 ( 6 poissi ja 6 türdrukut ), puudus 4 õpilast. 1822. aasta aruande järgi oli Vaiatus koolmeistriks Jani Peeter. Ta oli 62. a. vana, kuid ei õpetanud kirjutamist ega rehkendamist. Samas teisi aineid õpetab hästi. Koolis õpib 21 last.
Muret hakkavad tegema hundid, kes murravad lapsi. Aastal 1809 hukkub kihelkonnas 34 last. Õppeaineid koolides on: lugemine, katekismuse päheõppimine, laulmine kooli järele ja edasi – arvude väljaütlemine, mõnedes koolides rehkendamine ja kirjutamine. 1834. a. otsustati Vaiatusse uus koolimaja ehitada, kuna senine ei vastanud määratud nõuetele. 1836. aastal kuulub Vaiatu mõis leitnant von Weltzien´ile.
1844-1845 Peipsi ajab üle kallaste. Raske aeg kihelkonnale. Suur veeuputus, loomakatk ja näljahäda. 1845. aastal oli surevus suur. 1848. aastal tabab kihelkonda aga koolerataud. Toimus üleminek vene usku. Vaiatu mõisast ja Visusti külast läks ühtekokku / 17 + 12 / inimest.
Vaiatu talud 1858. aastal olid: Karli, Keskküla, Leoski, Otsa, Vahi (Vahini)
Ületänava, Kubja, jne.
Peremehed Vaiatus aastatel 1826; 1834; 1850; 1858 oli: Aunapu Jahn, Blum Abram
Kook Gustav, Kull Pärtel, Leokenne Tõnno, Leosk Jaan, Leosk Jürry, Lind Jürri
Lomussar (Lõhmussaar) Jürri, Lomussar (Lõhmussaar) Villem, Mander Johann
Soev Michael, Sunurk Peter, Zirrel Jahn.
Oktoober 1902 kaebab Vaiatu mõisa elanik Mihkel Lomp, et talt nõutakse makse ka veneusulistele kuuluvatelt maatükkidelt. Asi anti kubermangu valitsusele ette, kes nõudis asja kohta seletust. Vastati, et Vaiatu mõisast oli veneusuliste käes 132 tal 77 19//112 krossi. Ülemkiriku eestseisja teatas kubernerile, et ka tema ei pea õigeks Torma kiriku eestseisja nõuet suurendada lutheri usu talupidajate maksusi veneusuliste arvel.
Vahepeal toimus I väljarändamine Venemaale aga 1874. a. valmis Vaiatus uus koolimaja. Ehitajate töötasu oli 173 rbl(rubla). 1877. a. maksavad Vaiatu valla peremehed 589 rbl pearaha ja 32 rbl 86 kop kirikumaksu. 1880-1890 II väljarändamine Venemaale.
1867 olid väiksemad vallad- Torma, Tõikvere, Rääbise, Vaiatu. Hakkas tekkima soov valdade ühendamise järele.1892 ühinesidki Võtikvere, Rääbise ja Tõikvere vallad.
Praegune Torma vald on tekkinud endiste Võtikvere, Kõnnu, Torma, Vaiatu, Rääbise ja Tõikvere valdade ühendamise teel 1892. ja 1893. aastal.
Nii oli 17. juulil 1892. a. ühendatud Võtikvere, Kõnnu, Torma ja Vaiatu valla nõumehed valinud ühendatud valla vallavanemaks Jüri Bergi, vallavanema abideks Joosep Pärlini, Joosep Summeri ja Johan Peassoni ning vallakirjutajaks Johannes Haugase.
Tehti kurja vanastigi
26.märtsil 1895.aasta hommikul vara leiti Vaiatu veski rentnik Jaan Ein poodult. Surnukeha rippus poole arssina kõrgusel põrandast. Istet aga muud lähedal ei olnud.
Laiba võttis maha kreisiülema noorem abiline. Laiba rinna pealt leiti kaks väikest haava ja vere märkisi. Surnu taskust leiti verine nuga ja rahakukkur 22 rublaga. Veskis oli kõik korras, midagi laskeriista ei olnud. Eini sugulased arvasid tähelepannud olevat, et tema viimasel ajal mures olnud, kuna renditud veski pidi käest ära andama. Et mõrva jälgi ei leitud, arvati, et ta ise end poonud, et võis ise ennast noaga haavata. Uurimine jäi seisma.
On jäänud tänapäevani kahtluse alla kas pani mees ise käe enda külge või siis sai keegi teine sellega hakkama…
Uus sajand, olukord enne mõisa lõppu
1904. a. avati Koimula postijaam Viljandi-Jõgeva-Mustvee teel. 1907. a. viidi see üle Vaiatu mõisa kõrtsi. Jõgeva postijaamast oli Vaiatu 20½ versta, Mustveesse Vaiatust omakorda 17½ versta. Paremate liiklusolude tagamiseks Peipsi-äärsetes valdades asutati 1907. a. postijaam Koosa külla.
Kuigi suurte postiteede jaama-komissaridel oli rangelt keelatud alkoholi müük, oli see nähtavasti olnud lubatud väikeste teede postkomissaridele. Kõrtsmikuametit oli pidanud näiteks Vaiatu ja Tori postijaamade komissarid. Kui postijaamas tegeldi viinamüügiga, siis pidid postijaama käsutuses olevad ruumid olema eraldatud kõrtsitubadest.
1905. aastal leiavad Vaiatus aset rahvarahutused. Samuti ka terves kihelkonnas. Korraldati rongkäik Vaiatust-Lullikatku vallamaja juurde. Punased lipud, “marseljeese” laulud. Politsei vaatas tegevusetult pealt. Vallamajas loeti ette kätte ja loeti ette. Vallakirjutaja Haugas veeti kraedpidi trepist alla ja visati välja. Kreisri pilt võeti seina pealt maha. Lauldi ka “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.
1913. aastal oli Vaiatus vallakool. Koolmeistriks oli Neumann. Kuid aasta hiljem muutus olukord maailmas ebastabiilseks ja toimus mobilisatsioon I Maailmasõtta. Üle maa levisid kiiresti teated, et sõda on puhkenud. Usuti Venemaa võitu. Kuid siis saadi sõjatandrilt teateid sakslaste edu kohta. Võimas Venemaa kõikus omaenda troonil. Kardeti sakslasi. 17. veebruaril aastal 1913 kell 10 hommikul jõudsidki sakslaste eelväed Mustveesse. Sakslased jõudsid oma lühikesed okupatsiooni ajal palju korda saata. Vedasid meie talupoegade toitu Saksamaale. Eestimaal oli karm kord. Sakslased lahkusid. Toimus palju veriseid sündmusi seoses punaste (venelaste) taastulekuga.
1919-1921 leidis aset Eesti Vabadussõda. Kus vähegi võimalik pandi lehvima Eesti lipp. Lõpuks oli kätte jõudnud aeg, mida meie rahvas sajandite jooksul oli igatsusega oodanud.
1921-1922. a. lahkub Vaiatust viimane mõisa omanik, kelleks oli von GLASENAPP.
Mõisamaad jagatakse asunikutaludeks. Vaiatu mõisa kohta on huvitav see, et mõis asus külast endast kaugemal. Ta ei olnud ainuke omasuguste seas, oli ka teisi, aga mitte palju.
Elu pärast mõisa lõppu tänapäevani
Eesti I iseseisvus, elu Vaiatus, uued sõjad
1918-1941. a. I Eesti iseseisvusaeg. Vaiatus oli spordiväljak, mis oli ühistööna valminud, veel oli masinaühistul rehepeksumasin “RANSOMES”, veetav aurukatel ja sindlimasin. Kuid aastal 1923 vallavalitsuse kroonikas enam märget Vaiatu kooli kohta ei ole. Raske on määratleda selle külakooli lõpuaastaid. Arvatavasti lõpetati tegevus, kui viimane teadaolev õpetaja aastast 1913 kas suri või lahkus Vaiatust. 10. juunil 1923 oli suur õnnetus, põles maha endine mõisa härrastemaja. Tuli oli alguse saanud katkisest korstnast. Vaiatu mõisa härrastemaja oli ilusamaid maju ümbruskonnas.
Aastal 1926 oli Torma vallas 48 tööstus- ja kaubandusettevõtet. Tuuleveski omanikud Vaiatus olid Johannes Joost ja Jaan Sommer. Üüritud vürtsikauplust pidas August Noppi. Üüritud kauplust pidas August Roos.
1941. aastal toimus mobilisatsioon Punaarmeesse. 24. juulil toimus Vaiatus lahing taganeva Punaarmee ja Saksa üksuste vahel. Puhkesid esimesed tulekahjud asunduses ja mõisas. Vaiatu jõe Torma poolsele kaldale end kaitsele kaevunud Punaarmeeüksus hävitati ligemale kuuetunnise lahinguga, milles kahe tunni järel väike vahe sisse tuli. Vene sõjameeste laipu loendati ühtedel andmetel üle 70, teistel andmetel üle saja.
Suurtükitulest, lennuki pommidest ja süütekuulidest läksid tuleroaks endine Vaiatu koolimaja, Jaan Õuna Leoski talu ait ja laut, Otto Sanderi laut ja aidad, Vaiatu postijaama hoone, Arnold Lõhmussaare maja koos laudaga ning Friedrich Lõhmussaare ja Jaan Kauniste maja. Postijaama ehk kõrtsi keldrisse varjule läinud majaomanik August Roos suri seal vingu. Veel möllas kahjutuli Jakob Pääsukese, Jakob Raua, August Täpsi ja Johannes Palmiste (Plauvet) talus. Põlesid Jaan Sommeri maja. Vaiatu mõisas põles aga Karl Koppeli Söödi talu hooned, Joosep Kaldmaa majapidamine ja Kustav Suitsu laut.
19. septembril 1944. aastal Punaarmee lennukid pommitavad Vaiatut, mille käigus põleb maha veel mitu talu. Vaiatus on postitalu Otto Sanderil. 25. märts 1949 leiab Eesti ajaloos aset üks hirmsamaid sündmusi nimelt suurküüditamine Siberisse. Palju küüditati ka minu kodukülast Vaiatust. Inimesed oma mälestustes ei soovi seda meenutada. Paljud kaotasid oma lähedased ja kodu.
Aeg läheb edasi. Sõjad saavad peetud ja küüditamised üle elatud. Elu hakkab tasapisi stabiliseeruma. 1948. aasta sügisel toimub üle Eestimaa kolhooside loomine. Vaiatus tekib kolhoos “Suur Oktoober”. Keegi ei astunud omal algatusel kolhoosi, elati ju küüditamise kartuses. Ära tuli anda oma masinad, tööriistad ja loomad, et kolhoosil oleks “varandust”, et töötada ja toimida. 1950. aastal hakati väiksemaid kolhoose liitma üheks suureks. Nii liideti “Valgus”, “Esimene mai” ja “Suur Oktoober” kokku ja nimeks sai “Suur Oktoober” 1968. aastal ühendati kolhoosid “Suur Oktoober” ja “Kungla” ning ühtseks kolhoosi nimeks sai “Kungla”. 1965. aastaks oli Torma Külanõukogus kaks majandit – Torma sovhoos ja “Kungla” kolhoos Tõikveres. 1956-1957 aastal jõuab Vaiatu külasse elekter. 1965 aastal valmib külas kontor- klubihoone.
See olukord püsis kuni Vabariigi taasiseseisvumiseni aastani 1992. Seejärel toimus põllumajandusreform. Kolhoos “Kungla” jagunes reformi järel – Rääbise Põllumajandusosaühing ja Vaiatu osaühing. Tekkisid ka eraaktsiaseltsid.
Tuleb mainida, et talusid tekkis vähe. Eelnevad sündmused olid põhjustanud siinmail inimeste väljarännet.
21. ja 22. juuni 1998. aastal peeti esimesed kodukandipäevad Vaiatus. 23. juuni 2000 sai teoks teine kodukandipäev ning 13. juuli 2002 tähistatakse 600. aastat Vaiatu küla esmamainimist.
Vaiatu küla ajalugu kogunud ja uuringud külamees Ants Lindsalu
Kogumikuks trükkinud Leila Leeben