Veljo Kalm

Veljo Kalm on ühel nõul tüdrukuga, kes peab Vaiatut fantastiliseks paigaks

Kui Vaiatu viimase mõisniku pojapoeg Patrick Glasenapp möödunud suvel esivanemate kunagisi valdusi külastas, kohtas ta siinses pargis juhuslikult kohalikku meest, kes selle paiga ajaloost ja tänapäevast väga palju rääkida oskas. Nimelt sai paruni järeltulija vestluskaaslaseks ja ekskursioonijuhiks koduloohuvilise vaiatulase, kollektsionääri ning koduse muuseumitoa rajaja Veljo Kalmu. Veljo Kalm viis Patrick Glasenappi vaatama tänaseni säilinud paari väikest mõisahoonet ja oma kodust muuseumituba. “Paruni lapselaps oli kurb, et mõisahäärber 1926. aastal tulekahjus hävis. Heameelt väljendas ta aga praeguste elanike oskuse üle oma koduküla kauniks ja hubaseks muuta. Seda oli tõeliselt rõõm kuulda,” ütles giidiks olnud Veljo Kalm. Tema enda mälestused Vaiatust algavad aga ajalooliselt keerulistest ja valusatest aegadest. Näiteks mäletab ta, kuidas isa talu hobust kolhoosilauta viimast koju tuli ja ütles, et hobune pärast uude elukohta jõudmist väga kurvaks jäi. Täismeheks saades õppis Kalm autojuhiks ja oli sellele ametile truu kuni pensionilejäämiseni. Sügavam huvi kodupaiga möödaniku vastu tekkis tal enda sõnul pärast seda, kui kingiks vanaaegse peegli sai. “Vähemalt saja aasta vanuse peegli kinkis mulle ämma abikaasa Arnold Reisbuk, sest ta teadis, et mulle meeldivad ajaloohõngulised asjad. Varsti sain ka omaaegse mõisnike kaardimängulaua ning kogu täienes esemete ja dokumentidega, mis peegeldavad erinevaid aegu. Õues hoian näiteks põllutööriistu, mis pärinevad aegadest, kui põldu veel hobusega hariti. Punaseid aegu aga meenutavad majandi tublimate tööinimeste antud Lenini ja Stalini pildiga aukirjad.” Koduses muuseumitoas hoiab Veljo Kalm ka Vaiatu-teemalist fotokogu, mille kõige vanemad pildid on pärit mõisaajast. “Paljud fotod olen kvaliteetsema säilimise huvides taastada, suurendada ja raamida lasknud. Pildistamine on mulle ligi paarkümmend aastat ka endale hobiks olnud. Püüan ikka jäädvustada koduküla ja teistegi paikade inimesi ja nende toimetamisi,” ütles ta. Kultuurihuvilise maamehena harrastab Veljo akordioni- ja lõõtspillimängu ning arvab, et mõne aastaga on mänguoskus märksa paremaks muutunud. Vaiatu Küla Selts usaldas väärikale külaelanikule “Järvevana” ameti, mis on küla looduskeskkonna hoidmiseks väga oluline. “Vaiatu paisjärv on oluline nii kauni veesilmana, ujumispaigana kui ka tuletõrje veevõtukohana. Minu kohus on vastutada selle eest, et meie paisjärvega kõik korras oleks. Muretsen, et tammid ikka korras oleksid. Kõige vanemasse tammi ongi mõrad tekkinud,” kõneles Veljo Kalm. Viimasel ajal võib aga Veljot sageli ka Vaiatu rahvamajas kohata. “Minu abikaasa Aireke on nüüd rahvamaja perenaine ja kui midagi tarvis remontida või korrastada, tulen talle ikka appi,” rääkis ta. Samuti on Veljo Kalm paljugi korda teinud ja mõndagi juurde ehitanud Vaiatu külaplatsil. Peagi kuuekümne viienda sünnipäevani jõudev Veljo Kalm tunneb hingekosutust sellest, et Vaiatusse on elama jäänud ka tema lapsed Viljar, Airi ja Virgo. Samuti kiidab ta lapselapsi Genedit, Reigot, Marist, Meritit, Viljot, Aget ja Viviani, kes on vanaisale juba mitmetes töödes abilisteks. Kodupaiga käekäigule tõsise panuse andnud peremehetundega mehel hakkasid aga silmad eriliselt särama, kui ta kuulis üht 12-aastast tüdrukut ütlemas, et Vaiatu on sedavõrd fantastiline koht, et ta ei taha siit kuhugi kolida.

JAAN LUKAS

Torma Valla Teataja Nr 8 (118) 23. september 2008

Veljo Kalm rajas Vaiatusse muuseumitoa

Vaiatu rahvamaja muuseumitoas tutvustab rikkalik ja värvikas ekspositsioon nii selle paiga minevikku kui ka ajalugu avaramas mõttes.
Toa rajaja ja peremees Veljo Kalm jagab külastajatega siirast rõõmu siinsetest esemetest, fotodest ja trükistest, mis möödanikuradadele viivad.
Veljo Kalm töötas majandis autojuhina ja selle töö algust meenutab muuseumis aastakümnete tagune foto, kus noor mees seisab veoauto Molotov kõrval. Nüüdseks on Kalm pensionil ja kui paar aastat tagasi Vaiatu rahvamaja renoveeriti, otsustas ta sinna muuseumitoa rajada. “Öeldakse, et pensionieas tulevad igasugused inspiratsioonid peale ja tekib tahtmine veel midagi ära teha. Küllap nii sai alguse ka minu idee rahvamajja muuseum sisustada. Eks tõuget andis aga seegi, et olen juba mitmendat põlve vaiatulane, siin on sündinud mu isa, vanaisa ja ka vanavanaisa. Üks sõber, endine Vaiatu mees ja praegune elvalane, kutsus sellesse linna mindki. Aga mis ma võõrasse kohta lähen, kui mu juured on kodukülas.”
Vaiatu kaugemast minevikust rääkides näitab Veljo Kalm fotosid ja ürikuid mõisaaegadest. “Mõis on mälestustes, kuid mõisa park on seni alles. Näete, sellel fotol on mõisniku koera haud. Paljud muuseumikülastajad imestavad, et mõisnik koerale sedavõrd esindusliku haua tegi. Ühel pildil, mis tehtud eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel, näeb aga Vaiatu sillast läbi kukkunud Jõgeva-Mustvee bussi. Kui see äpardus juhtus, tegi buss parajasti tellimussõitu Sadala inimestele, kes Maarja-Magdaleenasse pulma sõitsid. Mitmed fotod pakkusid tõsist huvi ka hiljuti muuseumis käinud pärandkultuuri uurijale, kes järgmine kord tulles nende arvutisse jäädvustamiseks skänneri kaasa võtta lubas.”
Hea ja aval suhtlemisoskus ja soov kaasinimestegi juttu kuulata on võimaldanud Kalmul muuseumi mitmeid huvitavaid eksponaate saada.
“Mul on kontakt viimase mõisniku pojapojaga, kes saatiski Vaiatusse kunagised mõisadokumendid. Sadala kandist annetati aga muuseumi kindad ja jalanõud, mis olid Eestimaale kaasa toodud Siberist, kus küüditatutel tuli ränkrasket metsatööd teha.”
Vaiatu muuseumitoas on ka ligi poolsada trükist Eesti esimesest iseseisvusperioodist, samuti aga 1951. aastal ilmunud ajaleht Torma Stahhaanovlane, majandi laualehed, mida ka joonistuste ja karikatuuridega illustreeriti, esimesed Torma Valla Teataja numbrid ja Torma albumid.
“Lugemist jätkub siin kauaks-kauaks ja tegelikult pole ka veel ise kõigega tutvuda jõudnud,” ütleb Veljo Kalm. Koduloolasena on ta kokku kogunud ja vaatamiseks pannud Torma vallas eelmisel aastal toimunud kultuuri- ja spordisündmuste kuulutused.
“Needki on juba tänaseks ajalooks saanud. Ja järgmisel aastal saab muuseumis vaadata kuulutusi tänavustest sündmustest.”
Veljo Kalm hoiab muuseumis ka ühte oma lõõtspillidest, millel ta jutuajamise vahepeal paar pala mängib. “Esimese lõõtsa ostsin viienda klassi poisina majandis teenitud raha eest. Kui Pärnus ekskursioonil olime, läksin kohe pillipoodi ja valisin muusikariista välja, räägib Kalm ja näitab ka rohkem kui poolesaja aasta vanust raadiot, mille ta loodab mängima saada oma sõbra, Vaiatus elava elektriku ja osava meistrimehe Sergei abiga. “Sergei tegi muuseumitoas ka remondi- ja ehitustööd,” lisab Veljo.
Oma hobisid tutvustades räägib Veljo Kalm ka filmimisest. Ta on jäädvustanud Vaiatus ja teisteski Torma valla paikades toimunud sündmusi, aga ka oma perekonnakroonikat. Lapselapsi on ta kaameraga jäädvustanud alates esimestest elupäevadest kuni gümnaasiumi lõpetamiseni.
“Kõige hingekosutavam harrastus on mulle aga siiski muuseumi korras hoidmine ja täiendamine. Kui keegi soovib ekspositsiooni midagi täienduseks anda, siis olen talle väga tänulik. Muuseumi on alati oodatud külastajad, kuid eelnevalt on tarvis aeg kokku leppida.
Juttu jätkub siin aga mitmeks tunniks,” ütleb Veljo Kalm, keda Torma Vallavolikogu otsustas Torma valla aurahaga tunnustada.

Jaan Lukas

Delfi artikkel 18. veebruar 2011