Vaiatu ajaloost Anne Schasmin 22.07.2017

Vaiatu küla kirjaliku esmamainimise 615. aastapäevaks tegi Anne Schasmin ettekande Vaiatu ajaloost.

Vaiatu ajaloost

Vaiatu küla nimes on säilinud muistse Vaigamaa nimetus. Kirjalikus dokumendis mainitakse küla esmakordselt 18. juulil 1402. a. Ordumeister Conrad von Witinghof laenas igaveseks ajaks Wagkitu ja Somele külad ustavale Laurentius Crysowile koos kõigi õigustega. Somele tuleneb Vaigamaa linnuse Somelinde nimest. Kus see asus, pole seni teaduslikult tõestatud, sest arvatav asupaik Koimula külas on arheoloogiliselt läbi kaevamata.
Vaiatu esmamainimisele oli eelnenud ligi 200 aasta pikkune sõdimine, mille käigus vaigalased algul alistati ja ristiti, ning seejärel vallutajate omavaheline sõda, kes jääb siin peremeheks. Ordu ja piiskoppide omavahelisse võitlusse sekkusid ka tollased suurriigid Poola, Rootsi ja Venemaa. Esmamainimisele järgnenud 300-ks aastaks jäi Vaiatu sõdade tallermaaks ja erinevate isandate valitseda, kuni Peeter I Põhjasõja võitis ning 1710. a. Eesti alad Vene riigiga liitis. Sõdade käigus maa rüüstati, inimesi hävitati, lisandusid halvad ilmaolud, saagi ikaldumine, inimeste ja loomade taudid. Mitmel korral viisid hädad peaaegu küla väljasuremiseni.
Järgneb peaaegu 200 aastat rahuaega tsaari võimu all. See tähendab, et siin ei sõditud, kuigi Vene väeteenistusse värvatud nekrutid osalesid Vene keisririigi peetud arvukates sõdades. Sel ajal arenes lõplikult välja mõisaelu ja pärisorjuslik kord. Maa kuulus mõisnikule ja seda hariv talupoeg koos perega oli samuti mõisniku omand. 1745.a. asus Torma kirikuõpetajana tööle Saksamaalt pärit Johan Eisen, kellele torkas valusalt silma siinse talurahva kurb seisukord. Kes on pärisori? Pool looma, pool inimest, sest tal puuduvad isikuvabadused. Eiseni arvates oli see loomuvastane.
Pärisori ei saanud oma isanda juurest lahkuda, vahetada elukutset, siirduda linna. Ta oli oma seisuse vang. Sündis talupoja perre, jäi talupojaks, tema lapsed jäid ka talupoegadeks. Oma talu eest pidi tasuma mõisahärrale maksu ja tegema tööd. Kuna tal puudus omand, siis oli ta töö suhtes ükskõikne, sest ta ei saanud maitsta oma töö vilju. Laisklemine oli ta ainus huvi, saata päev mõisatööl õhtusse võimalikult vähese vaevaga. Mõisapõllult võtmine polnud häbiasi, seda ei peetudki varguseks, hoopis osavad vargad ning mõisniku ülekavaldajaid peeti austusväärseteks. Mõisnik mõistis kohut ja karistas, peksmiseks leiti alati põhjus. Füüsilisele valule lisandus alandus. Nii kirjeldas Eisen siinse talurahva olukorda.
Umbes 40 aastat hiljem kirjeldas Torma pastor Aswerus siinseid inimesi vaeste ja rumaletena, kes kalduvad liigsöömisele ja -joomisele. Sügisel, kui saak salves, tapetakse loomi, pruulitakse õlut, peetakse mitmeid päevi kestvaid jootusid. Sageli algab pärast jõule vaevaline palukeste jagamine kuni uue lõikuseni. Võib-olla püsis alateadvuses hirm ammustest sõdadest. Mine tea, kes jälle tuleb ja võtab, aga hammaste taga on oma. Pastor leidis ka mõne kiitva sõna. Eestlane olevat lahke, truu oma karmile isandale, enesega rahul, teiste puuduste suhtes mõistev. Ei sõima kedagi joodikuks, vaid ütleb, et ta on jumalavilja liiast pruukinud.
Rumaluse vastu aitab haridus. Kirik nõudis koolide avamist, et talupojast saaks hea kristlane. 1766. a. algas koolitöö Vaiatus, ehkki vastu oli mõisnik ja ka rahvas, nimetades uut kohustust kooliorjuseks. Koolis oli 15 last. Õpetati lugemist, katekismust ja mõningaid kirikulaule. See ei tähendanud veel üldist koolikohustust. Kui üks laps perest oli koolis lugemise selgeks saanud, siis õpetas ta kodus lugemise ka teistele selgeks. Õpetamise tase jäi üsna madalaks. Ei õpetatud kirjutamist ega rehkendamist, sest õpetajad ei osanud isegi. Koolimajad olid viletsad, kulus aega, enne kui lapsed pääsesid õppima ahju ja korstnaga majja. Vaiatu sai uue koolimaja 1874.a. Õpetajate oskused vähehaaval paranesid, õpetamise tase tõusis. Eesti Wabariigi ajal Vaiatus kooli enam pole. Õppetöö oli lõppenud juba varem. Tormilistel I Ilmasõja ja Vabadussõja aastatel uut õpetajat ei palgatud.
Rikkamalt elamiseks laiendas mõisnik oma majandustegevust. Suurendati külvipinda, Vaiatu mõis rajas Mälaja karjamõisa, põletati telliseid ja viina. Härra nõudis rohkem teotööd. See raskendas talurahva olukorda, sest esmalt tuli harida mõisapõllud, talutööd hilinesid, saak halvenes. Mõisamajandusele mõjus soodsalt Viljandi- Põltsamaa-Mustvee maantee valmimine. Vaiatus oli postijaam ja kõrts, vaestemajas hoolitseti kõige abitumate eest. Mõisaomanikud vahetusid tihti, ehk polnud nad kõige hullemad. Kui 1905. a. puhkes Venemaal revolutsioon ja põletati mõisu, siis siinsed tulipead korraldasid punaste lippudega rongkäigu Lullikatkule. Vallamajas nõuti maad ja vabadust, keisri pilt kisti seinalt maha, vallasekretär visati majast välja. Rongkäigus olevat marsitud Vaiatu puhkpilliorkestri saatel. Pole täpselt teada, millal see orkester loodi. Vanad kasutatud pillid olevat ostetud Peterburist. 1908.a. loodi Torma tuletõrjeühing, arvatavasti siis nimetati siinne orkester Torma Tuletõrjeühingu puhkpilliorkestriks. Mängijad olid üsna võimekad, mitmed olid väeteenistuse ajal osalenud sõjaväeorkestrites, koosseisu kuulus umbes 20 meest. Harjutati koolimajas kord või paar nädalas, hiljem orkestrijuhi Otto Neumanni kodus. Repertuaaris olid marsid ja tantsumuusika, seetõttu pidudel väga menukad. Kontsertpalu ei esitatud. Ainult ühe korra mängisid koos kuulsa Torma pasunakooriga. See juhtus 1937.a. märtsis Vaiatu viimase orkestrijuhi matusel Torma surnuaias. Orkestri tegevus lõppes 1941. a.
1819.a. vabastati talurahvas pärisorjusest. Neile anti perekonnanimed, nad said liikumisvabaduse. Järgnevad talurahvaseadused lubasid teorendi asendada raharendiga ning talud päriseks osta. Tuimaks ja laisaks peetud eestlased virgusid nagu unest, sest esimest korda avanes võimalus oma tööga elujärge parandada. Mõisnikud olid uuendustele vastu. Torma vallas venitas talude müügiga kõige kauem Vaiatu mõisnik.
Küla 615 aasta pikkusest ajaloost 500 on seotud mõisaga. Noor Eesti Wabariik tegi sellele otsustavalt lõpu. Maaseadusega võeti mõisnikelt maa ning jagati asundustaludeks. Viimane parun Roderich Glasenapp lahkus Vaiatust 1922.a. Ilus klassikalises stiilis häärber põles maha 1926.a. Advokaadi kaudu pöördus mõisnik 1931. a. Torma vallavolikogu poole nõudmisega maksta talle saamata jäänud protsendid valla vaeste heaks annetatud 120- rublasest aastamaksust. Volikogu otsustas, et küllap on parungi vallale midagi võlgu ja kui ta selle tasub, saab ka oma protsendid kätte. Mõisast on alles ilusad pargipuud, mõned kivipostid sõidutee ääres ja üksikud vanad kased kasetee ääres.
Lõpuks ometi on eestlane peremees omal maal. Õhinaga asuti talusid üles ehitama. Asundustalud olid suhteliselt väikesed, enamasti ühe hobusega, seetõttu tehti paljud tööd talgute korras. Masinate ostuks nappis raha, aga juba 1923. a. asutati masinatarvitajate ühisus, millel oli rehepeksumasin, veetav aurukatel ja sindlilõikamisemasin. Veel loodi turbaühing. Külas oli 2 tuuleveskit, 3 poodi, kõrts, vaestemaja, postijaam. 1939. a. said raadioomanikud igal teisipäeval alates kella 6-st akusid laadida Aia talus. Laadimist teostati bensiinimootoriga. Külas oli ühistööna valminud spordiplats. Talude kruntiajamine ei edenenud vajaliku tempoga. Osa maast ühes küla servas, teine osa teises otsas. See tekitas lisatööd ja raiskas aega. Ometi elu arenes.
Eesti riik püüdis joomist piirata ning kehtestas kuiva seaduse. Tšekiviina sai osta Mustveest, aga rahvas nurises, et kauge käia. 1926. a. sai Jakob Pääsuke loa oma poes müüa riigiviina ja piiritust. Vastutasuks kinkis poeomanik 40´000 marka valla vaeste toetuseks. 1939.a. arutas Torma vallavolikogu ettepanekut nimetads Mälaja küla ümber Mäejalaks ning Vaiatu asundus Vaigaks. Külade nimed jäid muutmata. Vallavalitsus tõdes, et kuigi sündimus kasvas, vähenes vallas elanike arv. Lahkusid eeskätt noored, algul koolidesse, eriala omandamise järel ei tule nad enamasti tagasi.
Liiga lühikeseks jäi iseolemise aeg, napilt 20 aastat. Algas uus aeg- nõukogude kord ja II maailmasõda, mis oma kohutavuses jõudis Vaiatusse 24. juulil 1941. a. Venemaa poole edasitungivaid Saksa väeosi püüdsid takistada punaarmeelased koos eestlastest hävituspataljonlastega. Ühed ühel, teised teispool Kullavere jõge. Kuuetunnise lahingu käigus hävitati Vene väeosa, langenuid 70 ringis. Lahingumöllus hävis suur osa Vaiatu külast. Suurtükikuulid, lennukipommid, süütekuulid süütasid hooned. Tuli möllas 15 majapidamises. Hävisid elumajad ja kõrvalhooned. Ainuke ohver oli varjunud kõrtsi keldrisse ning suri vingu.
Järgnes mõni aasta Saksa võimu all, nõukogude võim taastati 1944. a. sügisel. Rahvas hakkas vähehaaval toibuma sõjahävingust, tagasi jõudsid rindel ellujäänud, mõnes peres tuli langenut leinata.
Liikuma hakkasid kolhooside loomise jutud. Vaiatu Valgus asutati 11. apr. 1949.a. Suurküüditamisest möödas ainult paar nädalat. Hirm Siberi ees sundis loobuma oma maast ja varast ning astuma vabatahtlikult, tegelikult sunniviisil kolhoosi. 6.aug. 1950. a. ühinesid 3 väikest kolhoosi, nimeks Suur Oktoober, esimeheks Ivan Danilov, rahvasuus Jaan. Esimesed kolhoosiaastad olid rasked. Töödega ei jõutud õigel ajal valmis, saagid ja toodang madal. Kolhoosnik töötas pea olematu palga eest, elatusallikaks jäetud õueaiamaa ja õigus pidada piiratud hulgal loomi. Aga Vaiatus oli töökas ja kokkuhoidev rahvas ning varsti jõuti Mustvee, hiljem Jõgeva rajoonis toodangult paremate sekka. Kolhoosi jõukusest räägib uhke klubihoone ja kortermajade ehitamine.
1968. a. liideti kolhoos Kunglaga, sellest on Vaiatu rahval siiani okas hinges, ehkki ka Kungla polnud mingi mahajäänud majand. Ühinemise järel hakkas Vaiatu küla kasvama. Ehitati kümmekond individuaalmaja, kuhu asusid elama põllumajandusliku eriharidusega spetsialistid. Tulnud Eestimaa eri paigust, on enamus tänaseni siia jäänud.
1970-80-ndatel oli Kungla kolhoos tõusuteel. Valmisid uued tootmishooned, täienes masinapark, lautades tõuloomad; kasvas põldude saagikus ja toodang loomakasvatuses. Areng oleks võinud kiiremgi olla, kui tollane riik poleks sekkunud majandustegevusse oma korralduste , plaanide ja kohustuste lisamisega. Kaugel Moskvas väljamõeldu ei sobinud tihti kohalike oludega või oli lausa terve mõistuse vastane .
Sai otsa mõisaaeg, sai otsa ka kolhoosiaeg. Taastatud Eesti Vabariigis viidi läbi omandireform ja põllumajandusreform. Kunagi kolhoosile antud vara tuli endistele omanikele tagastada, tööosakud välja arvutada. Paljudele tundus see 40 aastaga loodu lõhkumisena ja oli valus. Segases olukorras oli võitjaid ja kaotajaid. Kolhoosi asemel jätkas Vaiatus osaühing Vaiatu Agri. Talusid taastati vähe, loodetud sõjaeelset idülli ei tekkinud, aeg oli juba teine. Õiget rõõmu polnud kellelgi. Paljud inimesed arvavad, et kolhoosis oli parem, sest kõigile jätkus tööd ja palka, ühise olemise tunnet oli rohkem. Osa inimesi kaotas töö ja sissetuleku, raske oli tunda end üleliigsena, kõrvalejäetuna. Paljud olid eas, mil enam millegi uuega alustamiseks puudus julgus. Nõukogude korra põhjustatud ülekohus ja kannatused on vaigistanud aeg. Nõukaaega jäi enamuse vaiatulaste noorus, kui oldi terved ja tugevad, loodi pered ja kodud, kasvatati lapsed. See ongi inimese elus parim aeg.
Vaatamata muredele ja raskustele, mis kaasnevad suurte muudatustega, saame täna tunnistada, et suurim varandus, mis loodud sadade inimpõlvede tööga enne meid, on hästi hoitud ja alles. Põllud on korralikult haritud, küla elab ja omandab järjest kaasaegsema näo. Siin elab noori ja vanu, lapsi.
Tööd on Vaiatus kõvasti tehtud, kuid on ka pidutsetud ja elust rõõmu tuntud. Siin on olnud ja on ka praegu eestvedajaid, kes pannud rahva laulma, pilli mängima, tantsima, näitemängu mängima, koos heakorda looma. Nad pole selle eest tasu küsinud. Siin on olnud aktiivsed külavanemad, ajalootalletajad, külaliikumise eestvedajad. Nende agaruse toel on meil siin remonditud rahvamaja, kogukonnaköök, peoplats, ajalootuba. Siin toimub kevadine laat ja uhke jaanituli. Suur tänu neile kõigile!
Kes on vaiatulane? Vastamiseks kasutan ajalooteadlase Endel Lauli mõtet. See, kes elab või töötab Vaiatus, aga ka see, kelle saatus on viinud mujale Eestimaa paika või ka võõrsile, kuid mõtted ja süda on seotud Vaiatuga.

Kasutatud on Tormalaste Kodupaigaühenduse väljaandeid:
J.Hiiemets, Torma kihelkonna ajalugu
Torma Albumid I,II, III,V

Anne Schasmin, juulis 2017